PUUKORISTAJA

Puukoristaja on ilus lind sinihalli ülapoole ja valkja alapoolega. Väga osava ronijana võib puukoristaja ainsana meie lindudest puutüvel, pea ees, alla ronida. Ronimisel ei kasuta ta porri ega rähni kombel saba toetuspunktina, vaid tema imetlusväärne ronimisvõime on tingitud pikkade varvaste ebatavaliselt suurest siruulatusest ning teravaist ja tugevaist küünistest. Puukoristaja lend on enamasti lühimaaline ja lainjas, maas kulgeb ta hüpeldes.  
Oma erksa ja energilise olemisega meenutab puukoristaja tihaseid, kellega koos ka tihti tegutseb. Toidumajakeses taanduvad tema eest kõik teised linnud. Inimese suhtes ei ole ta arg, kuid säilitab loomupärase ettevaatlikuse - eelistab inimese lähenemisel igaks juhuks puutüve taha peituda. 
Puukoristajal on kolm laulu, mida kuuldub sulailmaga juba jaanuaris. Üks laul on nn. trillerdus, teine laul on langevalõpulised kõlavad vilistused ja kolmas - huikavad heledad tõusvalõpulised vilistused. Puukoristaja viled on nii lõikavad, et paratamatult tähelepanu köidavad.

Puukoristaja elutseb igasugustes metsades, puisniitudel ja parkides, kuid eelistab pesitsemiseks vanemaid leht- ja segametsi, kus leidub õõnsustega puid. Veebruari lõpul ja märtsi algul kuuldub üha sagedamini puukoristaja laulu. Naabrite kohtumised piiril muutuvad üha lärmakamaks, linnud erutuvad rohkem ja täpsustavad piire tülides ning ägedas võitluses. Sagenevad ka mängud, kus isaslind emaslinnu kõrval oksal vilistab ja nõksatavaid kummardusi teeb.

kolmapäev, 17. veebruar 2010

Jõejää

1 kommentaar:

  1. Jäämustreid võib jäädagi imetlema, kordumatud ja samas sarnased!

    VastaKustuta